Eesti Päevaleht avaldas intervjuu Lenna Kuurmaaga.Siin on mõned Lenna mõtted:
- Alustasin muusikaga kaheaastaselt ja loodan, et ma ei pea kunagi lõpetama. Kuni on ideid, mida realiseerida, senikaua tahan muusika juurde jääda. See on ikkagi minu kirg ja armastus number üks.
- Ei tahtnud kohe pärast bändi sooloplaati teha (kuigi see idee hakkab nüüd vaikselt vormi võtma). Selle asemel on viimase paari aasta jooksul olnud huvitavaid asju, nagu teater, mis on mind n-ö leidnud. Film ja sellised asjad. Ma poleks osanud neid ette näha. Huvi teatri, näitlemise ja filmi vastu on mul alati olnud. Aga et mulle niisugused võimalused avanevad, seda ma poleks arvanud. Mul on superhea meel, et lasin end viimased kolm aastat tuulel puhuda. Üritasin märke jälgida.
- Ma arvan, et selle esimese albumi puhul – ma ei oska seda veel kokku võtta – pole otsustatud, mis läheb, kuidas jääb. Siiski arvan, et see pole selline, et ma teen selle ära ja see ongi nüüd Lenna. Arvan, et olen kameeleon: tunnen end hästi mitmetes stiilides ja olukordades, mulle meeldib katsetada. Ma ei taha, et kogu plaat oleks ühe puuga löödud. Pigem olen katsetaja ja proovija ja enda jaoks asja huvitavaks tegija. Arvan, et sellele plaadile tuleb nii mõndagi huvitavat.
- Koostööd teen plaadi asjus Martin Kuudiga. Oleme temaga teinud viimased lood. Filmi jaoks laulu "Saatus naerdes homse toob" ja siis "Loomeinimesed". Plaanis on väljamaale sõita, et lugusid juurde kirjutada. Ma rohkem nimesid välja ei tooks. On teisigi koostöömõtteid. Terve plaat ei tule üksnes minu ja Martini koostöös.
- Ma ei loe enam ajalehti ja olen end üleüldse massimanipulatsioonist eemale tõmmanud, tiksun oma rütmis. Ma väga ei huvitugi. Muidugi tahab igaüks, et teda tunnustataks, et tema tegemised läheksid kellelegi korda, aga kui asja hingega teha ja tõsiselt võtta, siis läheb see ikka kellelegi hinge. Uskuda, uskuda kõigesse sellesse, mida teed – siis ei saa olla muud võimalust.
- Folgi korraldajatelt tuli mulle e-kiri, et nad ootavad mind folgile, ükskõik mis vormis. Kuna mul folkkava pole ja ma pole ka etnomuusikaga lähedalt kokku puutunud, hakkasime kirju vahetama. Ma olen alati tahtnud minna folgile ja mitte seal läbi kukkuda. Korraldajad saatsid mulle valiku artiste, kellega võiksin koostööd teha. Pakuti Zetosid, paar muusikut oli veel. Zetod tundusid mulle ja korraldajatele kõige huvitavam-sobivam variant, naelapea pihta. Anti kontakt.
Jalmar [Zetode laulja-kitarrist-karmoškamängija Jalmar Vabrana] saatis lood, alguses sõnad. Läks kaua aega, et kõik kokku saada. Aga lõpptulemus oli vägev. Ma ei osanud midagi oodata, kuidas kõik võiks olla ja kui palju inimesi meid kuulama tuleks. Aga seal oli tohutu mäss, tohutu menu. Inimesed olid veel kontserdi ajal piletijärjekorras.
Ja õnneks – ptüi-ptüi-ptüi! – sain sellele esinemisele soosivat vastukaja. Nii kontserdil olnutelt kui ka internetist kuulanutelt.
Olen tervest sellest festivalist vaimustuses. See oli minu jaoks selle suve kõige erilisem ja säravam mälestus.
- Folgil tekkis mul huvi etno- ja pärimusmuusika vastu. Lähen jaanuaris Indiasse. Kaheks kuuks. Mul on kavas osaleda programmis, kus saan õppida folktantsu ja sealseid pille (sitar ja löökpillid). Kunagi prooviks neid oma loomingus kasutada.
Folk avas mulle suure akna. Väike pöördepunkt. Mulle meeldivad need äratundmishetked, et kõik hakkab minema uue hooga. Viuh! Uus tõuge, uus energia. Maailm teeb kolmsada kuuskümmend kraadi – viuh! – ja siis läheb edasi.
- [Vastus küsimusele, mis Vanilla Ninjat koos hoiab:] Ma arvan, et… igatsus ja armastus koos muusikat teha. Oleme mõelnud küll, et teeks uue plaadi ja areneks edasi. Samas tundub, et kõige õigem on praegu, et igaüks nokitseb oma asjade kallal. Võib-olla siis, kui meil kümme aastat täis saab, teeme midagi suuremat ja näitame end rohkem koos.
See ei tähenda, et me laiali läheme. Huvipakkuvad ja tegemist väärt projektid võtame ikka ette. Aga uusi lugusid praegu plaanis ei ole ja kõik on sellega rahul. Pole nii, et üks tahaks hullult teha ja… Ongi selline rahulik aeg ja kõigil on aega oma asjadega tegeleda.
- Mul pole mänedžeri järele vajadust. Ma saan hakkama. Kui ma kunagi tunnen, et ei jõua oma asju ajada ja midagi jääb selle pärast tegemata, siis tuleb loomulikult lahendus leida. Aga kui ma siin vaikselt oma asju ajan ja mingeid probleeme pole, siis ei näe ma vajadust kedagi appi paluda.
Plaadi juurde võib-olla küll. Promod ja asjad, seal on vaja inimest, kes seda jagab. Tänapäeval on nii, et ostad teenust, mitte ei pea tegema kümneaastast lepingut.
- Muusiku elu, muusiku karjäär on midagi väärt. See pole ühekordne. Kui sul kujuneb välja "sina kui artist", siis sa pole ühekordne.
Projektist projekti elada on muidugi keerulisem. Ma olen elanud niimoodi kolm aastat. See aeg oli otsimiseks – mida ma tahan teha. Hästi palju ägedaid asju on olnud, mis on kusagil mingit nuppu vajutanud ja edasi viinud.
Täispikka intervjuud Lennaga saad lugeda siit.
