Artikkel ajakirjast Tervis Pluss:Lenna Kuurmaaga vesteldes tekib tunne, et tegu on isamaad armastava sõduriga, kes võitleb oma eesmärkide ja muusika nimel. Mitte just tavapärane tüdrukutebändist sirgunud noore lauljanna kohta.
Lennat võib telefoni teel tabada igasugustes olukordades – kas on ta parasjagu fotovõtetel, heliproovis, lavale minemas või teeb õues lumeingleid. Kohtumise kokku leppimiseks telefonikõnesid tehes ei tabanud ma teda kordagi puhkehetkel.
Kärestikulise ajavoolu keskel tundus üllatav Lennat lõpuks Von Krahli baari ajaloohõnguliste seinte najal rahulikult istumas näha. Ruuduline retropintsak üll, linalakk juuksetukk pea silmini ning võluv naeratus suul. Näitlejanna-laulja-lugudekirjutaja rahutust ja kiirust reedavad vaid justkui automaadist sööstvad mõtted ja plaanid. Kuid ükskõik mis teemaga me ka ei alustaks, lõpetame ikka muusikaga.
Lenna ja muusika
"Muusikalt saan ma tuge ja olen üritanud seda ka teistele pakkuda," võtab Lenna oma muusikaarmastuse ühe lausega kokku. "Olen palju kirju saanud, kus on öeldud, et see või teine lugu on konkreetses olukorras kuulaja päästnud. See on ka üks põhjus, miks ma pean muusikat tegema."
Üht kindlat elupäästvat lugu ei oska noor muusik nimetada, igaüks leiab enda jaoks oma. Kuid mõne loo sõnum kaigub suisa tuhandete kilomeetrite kaugusele. "Sa tead, olen väike, kuid kindel / su eest seisan sõdurina / su põllul siin metsas, siin rindel / seisan võidukalt eestlasena," laulis Lenna Elmar Liitmaa loos "Vabadus valatud verest". Seda kuulas üks Afganistanis teeniv eesti sõdur ning saatis naisele tänuliku kirja. "Selline kiri annab väga hea tunde, mõjub emotsionaalselt ja tekitab missioonitunnet, soovi anda endast maksimum. Vastasin sellele inimesele, et mul on hea meel, kui olen suutnud oma hääle ja muusikaga teda niimoodi mõjutada."
Seni on Lenna oma missiooni teostanud sõnade ja hääle kaudu, vähesel määral ka meloodiasse sekkunud. Nüüd tahab ta anda tõepoolest maksimumi, et sepistada ise viise. Kui seda intervjuud teeme, on Lennal uue katsumuseni veel mõned päevad armuaega, kuid ajakirja ilmumise ajal käib juba tõsisem töö. "Kõik ei pruugi plaanipäraselt minna, aga tahaks proovida end nii kaugele viia. Ma ei saa seda rohkem edasi lükata. Ma ei taha jääda elu lõpuni artistiks, kellele kirjutatakse kõik lood ära," räägib muusik. "Võimalik, et ma pole suurem asi laulukirjutaja, aga ma tahan selle etapi läbi teha ja jõuda uue selguseni."
Ja kui kõik ei lähegi nii, nagu ta soovib, siis julgust tunnistada teiste heliloojate paremust on tal kindlasti. "Olen pigem positiivselt meelestatud. Mõned lood on päris hästi välja tulnud," ütleb ta naerdes.
Inspiratsiooni saab ta, nagu paljud teised loomeinimesed, ikka isiklikust elust ja armastusest. "Lugesin Alenderi raamatut – tema kirjutas valdavalt armastusest. See on ju üks tähtsamaid asju siin elus," mõtiskleb Lenna. "Minu muusika pole ühiskonnakriitiline. Mulle meeldivad sellised tekstid, mis aitavad luua silme ette pilte. Mis ei ütleks kõike päris otse, vaid kujundlikult."
Oma lemmikuteks peab Lenna lugusid "Aed" ja "Saatus naerdes homse toob". "Kui nagu udus salamaailm avaneb / mul lubad vaikida, kuni kõlab mu naer / mantlite varjus me silmis peatub aeg / sul tahan öelda, maailm on imeline aed." Nii kõlavad sõnad esimesest lemmikloost. "See on minu jaoks oluline lugu. Ausad lood minu elust."
Lenna ja näitlemine
Teine lemmiklugu on pärit filmist "Kuhu põgenevad hinged", mille peaosas Lenna üles astus. Kuid ometi polnud see tema esimene kokkupuude näitemaailmaga.
ETV tütarlastekooris jälgis noor lauljahakatis suuri näitlejaid Linnahalli muusikalilaval ning lõi juba siis etendustes kaasa. Aastaid hiljem järgnes film "Kuhu põgenevad hinged" ning peatselt tegelaskuju populaarses seriaalis "Kodu keset linna". Kuid rolle on kogunenud teisigi ning uued projektid on tulemas.
"See kõik paelub ja huvitab mind. Mul on hea meel, kui saan kaasa teha," rõõmustab lauljanna. "Laulmine on nagu kodusolek, näitlemine terav elamus, uus väljakutse ja avastus."
Mõned aastad tagasi kaalus ta koguni lavatööle pühendumist. Kuid peagi sai selgeks, et kuigi näitlemine on huvitav ja väga meeldib, siis hing kisub tugevalt muusika poole. "Ma ei saa sellest loobuda. Ma jääksin haigeks, tekiks sisemine rahutus."
Ja nii ongi jutt tagasi muusika juurde liikunud. Lenna kinnitab, et laulmisega jätkab ta nii kaua kui võimalik, kindlasti elu lõpuni. Küsin, kas temast võiks saada Kihnu Virve moodi memm, kes 70selt, rätt peas, käib mööda lavasid tuuritamas? Lenna puhkeb seepeale lustakalt naerma. "Pole kindel, et siis suurel areenil olen, aga lastelastele ikka laulan. Kui oled hingelt muusik, siis seda nii lihtsalt jätta ei saa."
Lenna ja treeningValikuid on elus veelgi ette tulnud.
Toonases Tallinna Saksa gümnaasiumis oli Lenna tuntud hea lauluhääle poolest, kuid peale selle ka tubli sportlasena. Ta oli jalgpallimeeskonna välejalg, korvpallimeeskonna osavkäsi, suusatas, ujus, käis orienteerumas, võimles, tegi kergejõustikku. Kodus õpetas arstist ema ikka nii, et kui on ilus talveilm, siis tuleb minna metsa kelgutama, värsket õhku nautima ja oravaid toitma. Pereema soov oli lapsi liikuma panna ning kasvatada neid tervises ja sportlikus eluviisis.
Ühel hetkel avanes tee kergejõustikutrenni ning mitmed võistlused sillutasid tee sportlaskarjääri poole. "Käisin samal ajal muusikakoolis viiulit õppimas ja seisin valiku ees: kas sport või muusika," meenutab Lenna rasket dilemmat. Kuna poolikult ei tahtnud ta midagi teha, siis pidi valik kummagi kasuks langema. Kuid süda kiskus Lennat juba siis ikka nootide, helide ja meloodiate maastikule.
Sellest hoolimata pole muusik ema õpetussõnu unustanud. Kui on vaba nädalavahetus, siis läheb ta jalutama või suusatama. Jalutada armastab ta ikka sõpradega koos. "Mulle meeldib rääkida ja arutada," põhjendab Lenna. Kuid see on ka võimalus ennast välja lülitada, vaadata merd ja luikesid.
Kui sisehääl nõuab midagi tormakamat, siis loodab Lenna sulailmale ning lumesõjale koos kamraadidega. "Kui nüüd sulailm tuli, siis ehitasin sõpradega uue aasta puhul valge kassi," muigab ta kelmikalt.
Ja kui jalutuskäigu ajal tuleb tahtmine lumeingleid teha, siis peab oma sisemise lapse kutsele vastama. "Kui väike Lenna ütleb, et läheks lume sisse mürama ja mässama, siis lähen ja on jube lahe olla!" sõnab ta, naerukurrud silme ümber mängimas. Eriti suurt heameelt tunneb ta bändikaaslaste üle, kes pole samuti oma sisemist mürsikut hääletu peale keeranud. "Nendega koos saab kõike teha ja on alati lõbus. Kuigi kõik on eri vanustes, mõtleme me sarnaselt."
Kõik see aitab leida elus tasakaalu ning vältida punkti, kus enam midagi teha ei jõua. "On olnud talvesid, kus tunnen, et olen viimase vindi peale aetud ning tervise mõttes terendab krahh. Üritan neist asjadest õppida ja tasakaalustada kogu elustiili." Ta ise usub, et liigub praegu õiges suunas.
Lenna ja toit
Tasakaalus peab olema ka toitumine, kuigi kiire elutempoga nõuab see tõsist pingutamist. Lenna tunnistab, et on lihtne väita, et tervislik toitumine pole muusikuelus võimalik, kuid siiski sõltub see vaid tahtmisest. Kuigi graafik on iga päev erinev, on põhimõtteid, mida saab iga päev järgida. Näiteks enne magamaminekut mitte süüa ning tarbida mitmekesist ja tervislikku toitu. Viimase aja lemmikuks on lauljannal peet. Poolteist aastat ei söönud ta liha, kuid nüüd on linnulihaga vaikselt leppinud. "Juurikad on viimase aja avastus!"
Lenna on esimene, kellelt kuulen, et jäätis ei tekita erilisi emotsioone. "No olgu, suvel meeletu palavaga võtan jääkülma Regati, aga see on pigem emotsionaalne vajadus." Parema meelega sööks ta palaval suvepäeval hoopis arbuusi.
Kui aega jääb üle, siis marineerib Lenna seeni ja kurke ning valmistab ka muu toidu ise. Siidikäpp ta oma sõnul kindlasti pole. Teeks ka moosi, kui seda rohkem tarvitaks.
Hea vihje Lenna sõpradele: muretsege talle mahlapress! Värskeid mahlu armastab ta väga, kuid krutib neid veel vana kooli meetoditega ja kondiaurul. Mahlapressi piidleb ta iga kord poodi minnes, kuid pole leidnud tehingu tegemiseks mahti.
Üldiselt järgib Lenna oma sisetunnet. "Kui tunnen, et on raske, siis olen söönud midagi valesti. Teinekord siis ei söö seda või söön vähem. Vaatlen hoolega kehamärke. Sisehääl on kõige targem. Ebaõnnestumisi on kõigil, kuid proovin end kuulata järjest rohkem ja rohkem."
Lenna ja puhkus
Mõistagi pole puhkus Lenna jaoks sama mis tavainimesel. Ta istub küll kodus, mähib end paksu teki sisse nii mõnusalt kui saab, vahib seni nägemata filme, aga üsna varsti hakkab ta juba lugusid kirjutama. "Ma ei pea siis kuhugi minema, mind ei huvita, mis lehed kirjutavad, olen omas mullis, lülitan end tavamürast välja."
Kodusolek ongi laulja jaoks puhkus. Pole pingeid, ülesandeid, kohustusi.
Kuid veel parema meelega põrutaks ta soojale maale, nagu mitmel varasemalgi aastal, ning laseks kogu igapäevarutiini endast mööda. Ainult tänavu teeb ta väikest katset, kas puhkusetraditsiooni eiramine toob elukvaliteeti muutuse. Ehk piisab nüüd vaid kodumaa ilusast talvest? "Ma arvan, et päikesenergia on oluline. Kui päikest pole pikalt olnud, siis ma tunnen, et on rusuv ja väsitav," põhjendab ta, miks ta siiani on seda välismaalt otsimas käinud. Lenna on lausa fanaatiline uute kohtade otsija. "Aga ma pean koju tagasi tulema, mulle meeldib olla Eestis, siin on super!" kiidab ta siiralt.
Vanilla Ninja ajal pikalt Saksamaal viibides painas igatsus teda pidevalt. Rääkimata sellest, et siis oli ta vaid 16aastane. Alles hiljuti Ameerikas näiteõppes olles polnud kodust eemalolek kergem. "Tekkis samasugune igatsus. Eestis on kõige parem."
Maailma parimasse heaoluriiki teda elama ei tõmba ega ka kuhugi mujale. "Ma olen patrioot ja koduarmastaja. Mul on tugev missioonitunne ja asjad, mis ei lase ära minna," sõnab ta esimest korda intervjuu ajal vaikseks ja mõtlikuks jäädes. "Ära käia on tore, aga päriselt ära minna ei saa. Mul on siin liiga palju, mida ma ei või jätta."
