Õhtulehe artikkel (19.08.2011):
Teispool lahte õppiva ja koristajatööst elatuva eestlanna Viivi osa veebruaris esilinastuvas Soome draamas "Naked Harbour" on Lenna arvates tema senistest näitlemiskogemustest põnevaim: "Roll oli üsna suur ja ümbrus välismaine. Tegin koostööd inimestega, kellega polnud varem kokku puutunud. Ja ma pidin rääkima soome keelt – see oli minu jaoks suur samm!"
Lenna selgitab, et eriti meeldis talle enda proovilepaneku tunne: "Mulle meeldivad olukorrad, millest ma pean end läbi purema ja kus ma pean tõestama nii endale kui ka teistele, et ma saan hakkama."
Aku Louhimiehe lavastatud draamat filmiti märtsist maini Soomes ja soome keeles. "Kuna mina ei ole koos Soome televisiooniga üles kasvanud, siis ei ole soome keel mulle telest külge jäänud. Samas on mul keelte peale hea pea. Soome tiim oli väga abivalmis ja inimesed hoolivad. Sain tekstid, õppisin selgeks ja tegin ära. Mind aidati ka: kui ma dialooge harjutasin, oli mul üks kohalik kõrval, kes parandas, kui ma midagi valesti hääldasin," meenutab Lenna.
Spetsiaalseid keeletunde ta ei võtnud. "Tegelikult ei peagi ma rääkima nagu soomlane – kehastan ju eestlast ja aktsent on loomutruu."
Soomes on filmitegu Lenna sõnul väga konkreetne ja süsteem selge, mitte laialivalguv nagu meil siin vahel kipub olema: "Kui oli plaan, et hommikul kell kaheksa hakkab ja õhtul kell kuus on läbi, siis nii oligi. Eesti filmide puhul tehakse ikka nii kaua, kui jõutakse ja kuni valgust on – spontaanselt ja rohkem võimalusi kasutades. Soomes ei väsitata inimesi liialt ära."
Võõrkeelsel võtteplatsil oli aga pisut raske orienteeruda. "Ma saan soome keelest natuke aru, kuid kõigest ikka mitte. Kui näiteks arutati operaatoritega mingeid nurkasid või midagi teiste näitlejatega, pidin ma tihtipeale küsima: "What?" ja suurte silmadega küsivalt vaatama. Režissöör seletas mulle inglise keeles kõik ära ja probleemi polnud, aga selles keskkonnas oli natuke väsitav olla. Pidi teravalt kuulama, et kõigest täpselt aru saada," kirjeldab Lenna.
Põhjanaabrite filmi casting’ule sattus ta filmiprodutsent Katrin Kissa õhutusel. "Naked Harbour" ("Alasti sadam") peaks esilinastuma veebruaris.
Draama istub paremini kui komöödia
"Suve alguse poole olid mul Peeter Simmi mängufilmi "Odinokyi ostrov" ("Üksildane saar") võtted. Mul on küll filmi läbiv roll, aga ma ei nimetaks seda üheks peaosaks. Ma mängin turvatöötajat, kellel on raske taust, kes tegeleb oma sisemaailmaga ja selles tekkivate probleemidega. Mul on üsna androgüünne roll: olin niimoodi stiliseeritud ja hoiak oli ka poisilik," kergitab Lenna katet ka oma teiselt filmiosalt.
Viie inimese siseelust jutustavas eesti-vene linateoses, mis jõuab samuti kinno tuleval aastal, teevad kaasa ka isa ja poeg Lembit ja Juhan Ulfsak. Viimasega koos on Lenna näidelnud krimisarjas "Kelgukoerad". "Juhaniga on tore ja lihtne koostööd teha. Mingit probleemi ei ole ja kõik klapib, mõistmine on olemas," kiidab lauljatar.
Sel kuul käivad filmitalgute võtted. Rahvafilmis ei pea Lenna kellekski teiseks kehastuma. "Eks see ole kõige lihtsam – olla iseenda rollis. Ma olen küll filmi üks liikumapanevaid jõude ja tuumik stsenaariumis, aga rolliliselt on minu õlul vähe. Ma ilmutan ennast suhteliselt filmi lõpus ja olen, nagu olen," seletab ta.
"Nõustusin projektiga hasardist. See tundus huvitav, kuna seda filmi tehakse täiesti teistmoodi. See on eksperimentaalprojekt ja keegi ei tea, mis sellest välja tuleb. Loomulikult aitan ma huvitavatele ettevõtmistele kaasa, ja loodan väga, et kõik õnnestub."
Seni kolmes draamas (peale eelnimetatute Rainer Sarneti "Kuhu põgenevad hinged") ja ühes komöödias (Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta") osalenud Lenna usub, et tõsised draamafilmid istuvad talle rohkem: "Ma arvan, et jääksin komöödias rohkem jänni. Mul pole ka olnud meeletult koomilist rolli. "Kormoranides" oli pisike sutsakas (Lenna ja Piret Järvis kehastasid kristlastest kaksikõdesid), sellega saime hakkama. Aga kui mul oleks suurem koomiline karakter, siis oleks see minu jaoks raskem kui reaalsed olukorrad, mis on endale tuttavad ja millesse on lihtsam end sisse mõelda."
Ei näitle raha pärast
Näitlejakogemus on Lennal ka teatrilavalt: NO99 etendustest "Perikles" ja "Ühtne Eesti suurkogu". "Filmis peab inimene olema üliloomulik. Teatris on kõik asjad umbes kümme korda suuremad: hääl, žestid, miimika. Filmis vaadatakse, et mida vähem silm pilgub, seda parem," võrdleb ta. "Mulle meeldib teater ka, aga nüüd on tasakaal kuidagi filmi kasuks paigast ära läinud. Muidugi ei ütleks ma ära ka huvitavatest teatripakkumistest. Mulle meeldivad just muusikalised etendused, nagu Shakespeare’i "Perikles", mis oli muusikaline draama."
Laulja ei usu, et võttegraafik kunagi nii tihedaks läheks, et ta peaks pakkumisi ära ütlema. "Haaran võimalustest ikka kinni, käin casting’utel ja proovin kätt, et ennast arendada, sest see on hästi põnev. Seni on mul alati aega olnud. Filmindus on hobi, millega tahan väga tegelda. Ma ei tee seda ei raha teenimise eesmärgil ega millegi muu sellise pärast, vaid just sellepärast, et see on kihvt!" ütleb Lenna õhinal.
Elu tihedaim suvi
"Nii kiiret suve pole mul küll kunagi olnud!" pahvatab lauljatar, kel on jagunud üks kontserditurnee igale suvekuule. "Juunikuus olin "Eesti superstaar live" tuuril superstaaride, Ott Leplandi, Koit Toome ja Getter Jaaniga. Juulikuus oli mul mõisates kontserdituur "Mõisaaia kontserdid" enda bändiga Lenna, Draamateatri näitlejatest koosneva kitarriansambliga ja Weekend Guitar Trioga. Augustis oli 25aastaseks saanud Singer Vingeriga tuur "Turistina sündinud". Pluss siis tuuridevälised kontserdid," kirjeldab Lenna oma suvegraafikut.
Lenna peab praegust väsimust pigem mõnusaks väsimuseks ja on suvega rahul: "Kõik tuurid ja need inimesed, kellega ma koostööd tegin, on olnud vaieldamatult ägedad. Ja kui sa kontsertidega mööda ilusaid Eesti kohti tuuritad, siis on ka kõikjal võimalik ujumas käia ja natuke päikest võtta – seda olen ikka teinud. Olen selle suvega avastanud mitmeid uusi kohti. Üks avastus oli näiteks Esna mõis. See on puidust ja hästi ilus – mulle väga meeldis!"
Septembris võtab Lenna siiski aja maha: "Ma ei esine ega taidle ja puhkan. Tahan uueks albumiks inspiratsiooni koguda ja sõnu kirjutada." Teist sooloalbumit on oodata uuel aastal, ent koos Vaiko Eplikuga töötavat nad juba selle kallal. Lähinädalail tuleb välja plaadi teine singel "Hüvasti, Maa!", mis kõlab talgufilmiski. Rasmus Merivoo ja Reimo Õun väntavad loole ka video.
Lenna selgitab, et eriti meeldis talle enda proovilepaneku tunne: "Mulle meeldivad olukorrad, millest ma pean end läbi purema ja kus ma pean tõestama nii endale kui ka teistele, et ma saan hakkama."
Aku Louhimiehe lavastatud draamat filmiti märtsist maini Soomes ja soome keeles. "Kuna mina ei ole koos Soome televisiooniga üles kasvanud, siis ei ole soome keel mulle telest külge jäänud. Samas on mul keelte peale hea pea. Soome tiim oli väga abivalmis ja inimesed hoolivad. Sain tekstid, õppisin selgeks ja tegin ära. Mind aidati ka: kui ma dialooge harjutasin, oli mul üks kohalik kõrval, kes parandas, kui ma midagi valesti hääldasin," meenutab Lenna.
Spetsiaalseid keeletunde ta ei võtnud. "Tegelikult ei peagi ma rääkima nagu soomlane – kehastan ju eestlast ja aktsent on loomutruu."
Soomes on filmitegu Lenna sõnul väga konkreetne ja süsteem selge, mitte laialivalguv nagu meil siin vahel kipub olema: "Kui oli plaan, et hommikul kell kaheksa hakkab ja õhtul kell kuus on läbi, siis nii oligi. Eesti filmide puhul tehakse ikka nii kaua, kui jõutakse ja kuni valgust on – spontaanselt ja rohkem võimalusi kasutades. Soomes ei väsitata inimesi liialt ära."
Võõrkeelsel võtteplatsil oli aga pisut raske orienteeruda. "Ma saan soome keelest natuke aru, kuid kõigest ikka mitte. Kui näiteks arutati operaatoritega mingeid nurkasid või midagi teiste näitlejatega, pidin ma tihtipeale küsima: "What?" ja suurte silmadega küsivalt vaatama. Režissöör seletas mulle inglise keeles kõik ära ja probleemi polnud, aga selles keskkonnas oli natuke väsitav olla. Pidi teravalt kuulama, et kõigest täpselt aru saada," kirjeldab Lenna.
Põhjanaabrite filmi casting’ule sattus ta filmiprodutsent Katrin Kissa õhutusel. "Naked Harbour" ("Alasti sadam") peaks esilinastuma veebruaris.
Draama istub paremini kui komöödia
"Suve alguse poole olid mul Peeter Simmi mängufilmi "Odinokyi ostrov" ("Üksildane saar") võtted. Mul on küll filmi läbiv roll, aga ma ei nimetaks seda üheks peaosaks. Ma mängin turvatöötajat, kellel on raske taust, kes tegeleb oma sisemaailmaga ja selles tekkivate probleemidega. Mul on üsna androgüünne roll: olin niimoodi stiliseeritud ja hoiak oli ka poisilik," kergitab Lenna katet ka oma teiselt filmiosalt.
Viie inimese siseelust jutustavas eesti-vene linateoses, mis jõuab samuti kinno tuleval aastal, teevad kaasa ka isa ja poeg Lembit ja Juhan Ulfsak. Viimasega koos on Lenna näidelnud krimisarjas "Kelgukoerad". "Juhaniga on tore ja lihtne koostööd teha. Mingit probleemi ei ole ja kõik klapib, mõistmine on olemas," kiidab lauljatar.
Sel kuul käivad filmitalgute võtted. Rahvafilmis ei pea Lenna kellekski teiseks kehastuma. "Eks see ole kõige lihtsam – olla iseenda rollis. Ma olen küll filmi üks liikumapanevaid jõude ja tuumik stsenaariumis, aga rolliliselt on minu õlul vähe. Ma ilmutan ennast suhteliselt filmi lõpus ja olen, nagu olen," seletab ta.
"Nõustusin projektiga hasardist. See tundus huvitav, kuna seda filmi tehakse täiesti teistmoodi. See on eksperimentaalprojekt ja keegi ei tea, mis sellest välja tuleb. Loomulikult aitan ma huvitavatele ettevõtmistele kaasa, ja loodan väga, et kõik õnnestub."
Seni kolmes draamas (peale eelnimetatute Rainer Sarneti "Kuhu põgenevad hinged") ja ühes komöödias (Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta") osalenud Lenna usub, et tõsised draamafilmid istuvad talle rohkem: "Ma arvan, et jääksin komöödias rohkem jänni. Mul pole ka olnud meeletult koomilist rolli. "Kormoranides" oli pisike sutsakas (Lenna ja Piret Järvis kehastasid kristlastest kaksikõdesid), sellega saime hakkama. Aga kui mul oleks suurem koomiline karakter, siis oleks see minu jaoks raskem kui reaalsed olukorrad, mis on endale tuttavad ja millesse on lihtsam end sisse mõelda."
Ei näitle raha pärast
Seni pole tal olnud ennast ühtegi osasse väga raske panna. "Need ei ole vist nii spetsiifilised ja ekstreemsed olnud – ikka mõistuse piires –, et suudan ennast või oma sõpru neis olukordades ette kujutada."
Näitlejakogemus on Lennal ka teatrilavalt: NO99 etendustest "Perikles" ja "Ühtne Eesti suurkogu". "Filmis peab inimene olema üliloomulik. Teatris on kõik asjad umbes kümme korda suuremad: hääl, žestid, miimika. Filmis vaadatakse, et mida vähem silm pilgub, seda parem," võrdleb ta. "Mulle meeldib teater ka, aga nüüd on tasakaal kuidagi filmi kasuks paigast ära läinud. Muidugi ei ütleks ma ära ka huvitavatest teatripakkumistest. Mulle meeldivad just muusikalised etendused, nagu Shakespeare’i "Perikles", mis oli muusikaline draama."
Lenna ei pelga, et näitlemisprojektid segaks tal pühenduda põhikutsumusele, muusikale: "Nüüd on tõesti mitu tükki kokku sattunud, aga nagu alati: tuleb üks asi – tulevad kõik korraga. Enne "Kormorane" ei teinud ma neli aastat ühtegi filmi! See käib nii, nagu jumal juhatab ja kuidas õnne on: kas kutsutakse ja kas sobin rolli."
Laulja ei usu, et võttegraafik kunagi nii tihedaks läheks, et ta peaks pakkumisi ära ütlema. "Haaran võimalustest ikka kinni, käin casting’utel ja proovin kätt, et ennast arendada, sest see on hästi põnev. Seni on mul alati aega olnud. Filmindus on hobi, millega tahan väga tegelda. Ma ei tee seda ei raha teenimise eesmärgil ega millegi muu sellise pärast, vaid just sellepärast, et see on kihvt!" ütleb Lenna õhinal.
Elu tihedaim suvi
"Nii kiiret suve pole mul küll kunagi olnud!" pahvatab lauljatar, kel on jagunud üks kontserditurnee igale suvekuule. "Juunikuus olin "Eesti superstaar live" tuuril superstaaride, Ott Leplandi, Koit Toome ja Getter Jaaniga. Juulikuus oli mul mõisates kontserdituur "Mõisaaia kontserdid" enda bändiga Lenna, Draamateatri näitlejatest koosneva kitarriansambliga ja Weekend Guitar Trioga. Augustis oli 25aastaseks saanud Singer Vingeriga tuur "Turistina sündinud". Pluss siis tuuridevälised kontserdid," kirjeldab Lenna oma suvegraafikut.
Ta muheleb, et ega esinemisvabu päevi eriti olegi. "Mul just lõppes tuur ja mõtlesin, et nüüd on rahulikum, aga tegelikult ei ole," naerab Lenna. Pärast tuuri on ta juba jõudnud üles astuda "Viru folgil" ja Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäeva kontserdil.
Kuidas ühele suvele nii palju asju sattus? "Vot ma ei tea! Vaat kui hakkad kevadel planeerima ja võtad vastu tasapisi ükshaaval huvitavad projektid, milles tahaks kindlasti kaasa lüüa, siis sa ei mõtle selle peale, mis veel on ja mis veel tuleb. Nüüd vaatan, et kõik päevad on kinni! Nii see graafik täitub ja täitub."
Lenna peab praegust väsimust pigem mõnusaks väsimuseks ja on suvega rahul: "Kõik tuurid ja need inimesed, kellega ma koostööd tegin, on olnud vaieldamatult ägedad. Ja kui sa kontsertidega mööda ilusaid Eesti kohti tuuritad, siis on ka kõikjal võimalik ujumas käia ja natuke päikest võtta – seda olen ikka teinud. Olen selle suvega avastanud mitmeid uusi kohti. Üks avastus oli näiteks Esna mõis. See on puidust ja hästi ilus – mulle väga meeldis!"
Septembris võtab Lenna siiski aja maha: "Ma ei esine ega taidle ja puhkan. Tahan uueks albumiks inspiratsiooni koguda ja sõnu kirjutada." Teist sooloalbumit on oodata uuel aastal, ent koos Vaiko Eplikuga töötavat nad juba selle kallal. Lähinädalail tuleb välja plaadi teine singel "Hüvasti, Maa!", mis kõlab talgufilmiski. Rasmus Merivoo ja Reimo Õun väntavad loole ka video.
Möödunud talvel soetas põline tallinlane Lenna Võrumaa laante vahele kinnistu. "Sinna ongi mul mõte septembris minna," reedab ta. "Lihtsalt olla oma maakodus, nokitseda, minna metsade vahele ja lülitada telefon välja. Olen sinna sel suvel väga vähe jõudnud. See on ainus asi, millest mul natuke kahju on, aga samas ei jookse maja kuhugi eest ära."
Miks Võrumaa? "Mulle õudselt meeldivad Lõuna-Eesti ja Setumaa. Sai kuidagi sümpaatseks: kuplid ja järved, Lõuna-Eesti inimesed on ka kuidagi teistmoodi kui Kesk- ja Põhja-Eestis ja saartel. Sihuke teine vaim on seal. Ma otsisin pikka aega, aga leidsin lõpuks oma koha."
Naabrite abivalmiduses veendus ta selsamal külmal ja lumerohkel talvel. "Jäin natuke jänni. Tegin tuld, aga siiber oli jää ja lume tõttu kinni kiilunud. Läksin naabrite juurde ja naabrimees tuli kohe appi." Maainimeste elustiil erinevat linnainimeste omast kui päev ööst. "Nad on kuidagi terve mõtlemisega. Mingit rabistamist ei ole. Hästi mõnus!" õhkab Lenna.
Maamaja aias on ta ka näpu mulda pistnud. "Panin maha sibulat, tilli, peterselli. Istutasin endale ka vaarikad ja astelpajud. Mulle tohutult maitsevad astelpajumarjad, need on nii vitamiinirohked ja mõnusad," räägib Lenna ja lisab: "Mul on seal ka korralik, kuigi vana viljapuuaed, kus kasvavad mustad sõstrad – korjasin need kõik ära ja külmutasin. Varsti peaks õunad valmis saama."
