reede, 15. november 2013

PLAADIARVUSTUS: "TEINE"

Rahvusringhäälingu
uues kultuuriportaalis avaldati Mihkel Trumani arvustus Lenna albumile "Teine":

Lenna vastset plaati kuulates hakkab paratamatult peas kumisema mõte, et kui Vaiko Eplik poleks kaks aastat tagasi talle plaaditäit lugusid kirjutanud, kas praegu enam olekski Eestis Lenna-nimelist artisti. Pole ju mingi uudis, et häid lauljaid on alati oluliselt rohkem kui võimekaid laulukirjutajaid. Lennal on selles osas aga vedanud - käesoleva plaadi on teha võtnud Mihkel Raud, kes andeka laulukirjutana tõestas end juba Mr. Lawrence`i päevil.

Mihkel Raud ei astu õnneks üles vaid laulukirjutana, vaid Mr. Lawrence’i fännide rõõmuks teeb ka ise suu lahti, mille tulemuseks on nauditav duett laulus "Tuul". Kui Lenna esimene album oli Eplikule omaselt kerge, särav ja optimistlik, siis Mihkel Raua lood on tõsisema tundetooniga. Valdavalt on laulud keskendunud igatsusele ja lahusolekule ja taaskohtumis(lootus)ele. Vaatamata sellele ei taandu plaadi tervik nohuseks nutulauluks, lauludest kumav siirus päästab üldise meeleolu. Ja muidugi on meeldiv, et plaadile on torgatud ka iroonilisemaid palu nagu "Töö ja vile", mille tekst mõjub kohati iseenda paroodiana ja sellisena päris vaimukana.

Kindlasti tuleb esile tõsta laulutekstide taset, mis kohati ületavad tublisti Eesti keskmise. Nad on lihtsad, kuid muusikaga moodustavad sedavõrd ilusa terviku, et popmuusikale muidu omane tekstibanaalsus eriti häirima ei hakka. Mis muidugi ei tähenda, et rohkem pärispoeetide loomingut kasutada ei võiks. Nagu käesolevaltki plaadilt näha, on näiteks Jürgen Rooste looming vägagi viisistatav. Aga see pole sugugi ainult Mihkel Raua probleem. Plaadi muusikaline üldpilt on eelmisest tublisti rokilikum, kuid see ei välista kantrilikumaid ("Vabaduslauluke") jm jooni. Sekka on kihvte kitarrikäike ja saksafonisoolosid.

Ühtlast tervikut lõhuvad ehk ainult kaks plaadi lõppu lisatud remixi. Kummalgi neist pole ju viga, aga plaadile kui muidu õnnestunud tervikule nad midagi juurde küll ei anna. Kokkuvõttes on plaat ootamatult hea ja kuulub kindlasti selle aasta Eesti paremikku.

Hinne: 8/10