Artikkel:
Petta on saanud see, kes meediakajastuse põhjal järeldab, et Lenna Kuurmaa teeb täistuuridel karjääri. Tegelikult ei jõua aastase tütre ema viimasel ajal isegi pealinna, kus ta muidu kogu elu elanud on.
Lenna Kuurmaa (28) on täpselt nii siiras ja kodumaine, kui ta teleekraanilt või lavalaudadelt paistab. Kui ta laulab selges eesti keeles meeldejäävaid lugusid armastusest ja igatsusest. Seljas lihtne läbipaistev must pluus, mille ots ulatub hooletult pükstest välja. Nagu tema vastne tuttav Henry Kõrvits ütleb: ei ole lava-Lennat ja tava-Lennat, on üks Lenna. Ta armastab lihtsust, Eestimaad, perekonda ja traditsioone. Lenna näib peaaegu liiga tavaline, ent võidab mingil viisil siiski alati publiku tähelepanu.
Vahel tundub, et Lenna on kõikjal: annab bändiga välja teise albumi ja pälvib selle eest aasta suurima tunnustuse, seejärel pürib Eurovisioonile. Sellest neljapäevast võime teda näha ka Kanal 2 uues saates "Laula mu laulu", ning selle nimel kolis ta koos Tanel Padari, Jaan Pehki, Hardi Volmeri, Genka ehk Henry Kõrvitsa, Getter Jaani ja Marju Länikuga üheks nädalaks Laitse Graniitvillasse. Seal ollakse ninapidi koos ja lauldakse üksteise laule. Igas saates on keegi õhtu peremees või perenaine ja kuulab versioone oma kõige populaarsematest lauludest.
Pakkisid kotid ja läksid saate "Laula mu laulu" salvestamisele 2. märtsil, päeval, mil su tütar Ami sai aastaseks. Kui kerge või raske südamega sellele projektile jah-sõna ütlesid?
Sünnipäeva sain lapsega pere keskel ära pidada, siis läksin teistele järele. Mida aeg edasi, seda rohkem valin ja mõtlen, kus osalen ja milliseid projekte teha võtan; kui intensiivne üks või teine neist on ja palju see minu aega võtab. Esimese emotsiooni põhjal enam otsustada ei saa, aga kui tunnen, et osalemine annab nii mulle kui ka teistele midagi, siis olen nõus. Miks peakski ära ütlema? Sellised eriprojektid ja sündmused jäävad pikaks ajaks meelde. Sündmus on ühekordne, aga uued suhted ja mälestused, mis sealt tekivad, need jäävad.
Kõiki selle saate osalisi sa siis varem ei tundnud?
Teretuttav olin kõigiga ja silmast silma ka näinud. Kõige rohkem teadsin Hardit, Jaani ja Tanelit, nendega olen laval ja lava taga lihtsalt rohkem kokku puutunud. Kõige vähem olin kokku puutunud Marju, Genka ja Getteriga. Aga iga inimesega tekkisid omad jutud. Poistega oli kõige lõbusam. Nendega sai nalja hommikust õhtuni, ka väsimushetkedel hoidsid nad meeleolu üleval. Hea, kui sellised tüübid on kambas. Kunagi ei oska muidugi ennustada, kuidas inimesed täpselt klapivad. Kõik olenebki seltskonnast, kuidas kulgema hakkab.
Kes sind saates kõige rohkem üllatada suutis?
Kõige üllatavam oli minu jaoks Genka. Kui kuulsin, et ta ka saates osaleb, hakkasin kohe mõtlema, et kuidas küll tema teiste lugusid esitab. Ta ei ole ju suur laulumees! Aga just seetõttu tegi Genka lood kõige omanäolisemaks, kirjutas julgelt teksti ümber. Iseenesest pole teise laulja laulu esitamine ju väga kontimurdev. Genka puhul ei osanud kunagi oodata, mida ta täpselt ette võtab. Oma laulu kuulmine kellegi teise esituses ja teises stiilis on väga värskendav. Sain palju mõtteid, mida võiks teha. Ma üldse ei välista, et edaspidi võiks tulla saates osalenud lauljatega mingi lahe koostööprojekt. Eestis küll kõik tunnevad üksteist, samas ei ole see päris nii lihtne, et astud ligi ja ütled, et kuule, teeks koostööd.
Kui eraldatud sa ikkagi seal olid? Telefoniga lubati rääkida?
Muidugi lubati! (Naerab.) Ma ei oleks olnud nõus, kui poleks nädal aega üldse saanud oma peret näha! Robi käis lapsega minu juures, ööbisid ka seal. Ja ühe korra sõitsin mina ööseks koju. Tegelikult ei olnud olukord üldse nii hull, kõik oli lubatud ja eraldatus igapäevaelust polnud kohustuslik. Aga tempo oli kiire ja päevad intensiivsed, seega oli mõistlikum viibida mõisas, sai pikemad ööuned. Muidu oleks edasi-tagasi sõitmise peale energiat kulutanud. Päevad algasid ju juba 8–9 paiku…
Mida sa esmalt tegid, kui Laitsest pääsesid?
Kojuminekut ootasin ikka pikisilmi. Kui teadsin, et Ami ja Robi tulevad minu juurde, siis iga klõpsatuse peale vaatasin ukse poole. Istusin grimmis ja vaatasingi vaid ust. (Naerab.) Ärevus oli kallal, et tahaks ruttu koju. Kui lõpuks koju jõudsin, siis järgmine päev oli veider ja tühi tunne - keegi ei taha intervjuud, ei kleebi mikrofoni külge, ei tee grimmi. Vajasin ümberharjumist, et sellest intensiivsest tempost taas välja tulla. Inimene harjub nii ruttu ja see kommuun kasvas lühikese ajaga kokku.
Milline elutempo sul nüüd on?
Hästi rahulik. Näiteks tuleb nüüd peaaegu kaks kuud, kui mul pole mitte midagi suurt plaanis. Võtan praegu väga rahulikult.
Välja see küll ei paista - oled kõikjal pildis.
See on naljakas. Meediast võib ju jääda mulje, et olen igal pool, tegelen justkui kõigega, aga esinemisi pole mul tegelikult palju. Need üksikud on lihtsalt silma paistnud - "Eesti laul" on kõige suurema meediakajastusega muusikasündmus ja "Eesti muusikaauhinnad" meeletu show. Tellimusi on bändile väga palju, aga kontserte anname vähe, esinemisi valime väga. Seda erilisemad need ülesastumised on. Ma olen nii otsustanud. Mulle on praegu kõige olulisem veeta aega perega. Suvel võib mind ilmselt juba rohkem näha, aga elu on võrreldes eelmiste aastatega palju rahulikum ja teistsugune.
Kas oled aastaga emarolli sisse elanud?
Uue rolliga harjumine kestab seniajani. Iga päev avastan uusi asju. Ami on tragi ja sitke, pisike, aga tubli. Iga päev on üllatus ja täis avastamist nii meie kui ka tema jaoks. Eks see olegi nii, kui esimest korda emaks saad. Enne lihtsalt pole aimu, mida täpselt emaks olemine tähendab. Ma ise ei usu, et olen iseloomu poolest muutunud, aga mingid asjad on minus rohkem välja löönud. Olen rahulikum ja kindlam.
Tunneb Ami su hääle ära, laulad sa talle vahel?
Tundub küll. Hommikul tuli televiisorist "Supernoova" originaalvideo. Robi oli Amiga teleka ees ja võttis lapse sülle. Ami vaatas tükk aega keskendunult, oli täiesti vait ja ütles siis "mmme". Laulan talle iga päev. Õhtuti laulab ta endale juba ise.
Kuna sinu elukaaslane on ka muusik, siis võib eeldada, et teie peres väga palju rutiini ei ole. Laps aga vajab rutiini - kuidas seda tekitate?
Laps lihtsalt nõuab režiimi ja kindlust, aga selle pakkumine ei ole olnud keeruline, sest me ei käi kumbki kellast kellani tööl. Üks vanem saab ikka lapsega olla. Oleme mõlemad olnud aktiivselt lapse kasvatamise juures. Meil on selline võimalus olnud, paljudel seda pole.
Vahepeal on abiks Ami vanaema-vanaisa, aga see kolmas abikäsi ja lapse usaldamine teiste hoolde tuli palju hiljem. Esimesed pool aastat olime Robiga täiesti kahekesi.
Kas Ami tuli teie ellu õigel hetkel, planeerisite te lapse saamist?
Jah! Ma saan aru, et praegu on pigem trend lükata lapsesaamist kuhugi kaugesse tulevikku, aga mina olin 27, kui tundsin, et nüüd olen ma valmis emaks saama ja oleksin lapse üle väga õnnelik.
Kuidas seda hetke ära tabada, et oled nüüd valmis emaks saama? Eriti kui samal ajal läheb su karjäär mühinal ülesmäge.
See on muidugi individuaalne, aga selle tunneb ära. Kuna mina alustasin karjääri juba 16-aastaselt ja olen seda kõike teinud päris intensiivselt, andmata endale aega puhata, on mul hea meel, et saan võtta rahulikumalt ja keskenduda muule kui tööle. Olen Robile ka öelnud, et toetaksin teda hea meelega rohkem, käiks tema tegemistega ühes rütmis, oleksin lavatagune jõud ja kasvataks last. Mul ei ole vaja olla kogu aeg eesrinnas.
Pole ju halb paista välja kui superemme, kes kõike teeb ja jõuab. Oled julgustavaks eeskujuks.
Oma tutvusringkonna põhjal võin öelda, et noored emad ongi kõik tänapäeval väga tublid ja hästi aktiivsed. Tänapäeva ema on selline, kes saab kõigega hakkama. Multitasking käib kogu aeg. Lapse kõrvalt suudetakse tööd teha, kui on vajadust. Mina tunnen, et ei ole vajadust, aga hea on end vormis hoida. Kui oled kaks aastat täitsa eemal, siis on jube raske tagasi lavale tulla.
Multitasking'ust rääkides - sul on ju Setumaal veel talu! Mis seisus see on?
Talu on praegu talvepuhkusel. Ta on meil suvemaja rohkem.
Kas eesmärgiks oligi suvila või plaanid sinna siiski püsivalt kolida?
Eesmärk oli soetada maamaja. Nagu ma näen, on see tõusev trend. Paljud minu tutvusringkonnas on endale otsinud või otsimas maakohta, mida nokitseda või renoveerida. See võimalus on mul olemas, aga mingit kohustust mul ei ole. Suvel on lihtsam, sest kontserdid on igal pool üle Eesti. Talvel on kogu elu koondunud Tallinna ümber ja maale ei jõua. Maja ei ole talviseks elamiseks veel valmis, aknad pole vahetatud. Külm on. Ehitan kõike vajaduste ja võimaluste piires. Vaja on ressurssi ja kuna mul ei ole rikast sugulast või lotovõitu, siis võtan rahulikult. (Naerab.)
Oled sa ostu kahetsenud?
Absoluutselt mitte. Kinnisvarasse investeerimine on minu arust hea idee. Vanad majad, oskused, traditsioonid… see kõik kaob nii ruttu. Tahaks ikka, et minu laps kasvab, varbad ja sõrmed mullas, et oleks kokkupuude looduse ja loomadega. Kõige sellega, mida saab kogeda maal elades.
Kas selle nimel tuli loobuda Tallinna korterist, mille jaanuaris maha müüsid?
See jäi lihtsalt väikseks. Ostsin selle ju siis, kui olin üksik inimene. Nüüd oleme kolmekesi. Muidu ei oleks ma sealt kolinud kuhugi, aga keskendume nüüd juba uuele. Elame praegu ajutiselt vanaema-vanaisa juures [Robert Vaigla ema ja isa juures] Muraste kandis. Mõnus koht, mis areneb kiiresti. Sinna ehitatakse juba kooli! Otsime Tallinna vaikselt uut kodu, aga kunagi ei tea, kuhu elu viib. Ma ei välista, et mingil hetkel me elamegi maal.
Teie peres mahuvad kaks naist ühte kööki siis hästi ära?
Meid on isegi neli naist: mina, Ami, Robi õde ja ema. Väga hästi mahume! Jumal tänatud, et nad võtsid meid koti peale! Keeruline oleks midagi vahepealset otsida. Amil on vanaema ja vanaisa juures väga tore, ta harjub niimoodi inimestega. Meil on seal kass, kes on Ami lemmik.
Kui sageli sa üldse Tallinnas käid?
Väga harva, pigem üritan sättida sõidud nii, et saaks asjad kõik korraga aetud. Nii on kulud igatepidi väiksemad. Käin regulaarselt hääleseades, vahel teeme bändi, kui kõik koos oleme. Võtame asja stressita ja pingeteta.
Sellest hoolimata kuulutati Lenna "Teine" jaanuaris "Eesti muusikaauhindade" galakontserdil parimaks albumiks.
Järelikult oli selle plaadi jaoks õige aeg. Mulle meeldib, kui asjad kulgevad loomulikult. Materjal oli koos ja kõigile tundus, et teeme ära! Suurem rõhk plaadi tegemisel oli seekord minu bändil ja Mihkel Raual, kes on kõikide lugude autor ja ka plaadi produtseeris. Mina olin kodus täiskohaga ema, osalesin kogu selles protsessis vähem kui esimese plaadi puhul. Täitsin oma ülesanded ära, aga plaadi valmimise juures olin minimaalselt.
Ühele laulule jõudsid lapse kõrvalt siiski sõnad kirjutada.
Laulule "Tuul" kirjutasin sõnad suvel Setumaal Amiga jalutades. Niipalju kui seda pisikest aega on, tegeleme loomisega Robiga koos. Robi on praegu tublim sel alal. Tavaliselt tema teeb heli ja mina teksti. Ma ei ole meloodia kirjutamisel nii osav ja kiire, mul ei ole olnud nii palju võimalust praktikaks. Lauljal on lihtsam oma teksti esitada, aga tekste kirjutada pole lihtne. Olen väga kriitiline. Uus plaat saabki koos Robiga tehtud, aga ma ei julge öelda, millal see valmis võiks saada.
Ma ei ole tegelikult jõudnud sinna punkti, kus istun maha, et nüüd on kolm tundi vaba aega ja saan teha midagi loomingulist. Mul ei ole seda kolme tundi kuskilt võtta! Kui laps magab, siis tegelen tagantjärele töödega - maksan arveid, vastan meilidele - või puhkan, püüan tegeleda endaga. Näiteks saan kokku sõbrannaga, keda pole sada aastat näinud, lähen ujuma või vaatan filmi.
Uus plaat tuleb koostöös elukaaslasega, samas on koostöö Mihkel Rauaga ju edukas olnud.
Ikka-ikka, aga ta ise tunnistas ka, et plaadi tegemine algusest lõpuni on väga suur töö.
Kas Eurovisioonile sõitmiseks oleksite siiski valmis olnud?
Meie bändile oli see võimalus oma uut albumit tutvustada. Valisime albumilt ühe loo välja, aga Eurovisioonile sõitmine on teine või kolmas asi selle kõige juures. Loomulikult oleksin ma valmis, sest olen muusik ja muusika on minu töö, aga see ei olnud eesmärk number üks. Ma olen seal juba korra käinud ja see ei oleks minu jaoks midagi uut. Küll aga on tore Eesti suurimal muusikaüritusel kaasa teha. Kui lugu on väärt 20 hulka jõudma, siis on rõõm.
Siis on ju suur kergendus!
Hästi suur kergendus tegelikult. Sel aastal isegi lootsin, et ei tule ka teiseks, sest siis on pinge väga suur. Neljas koht on väga hea. Mõnus oli olla pildil ja teha hea esitus.
- Arvamus: Piret Järvis, endine bändikaaslane:
Just hiljuti paluti mul mõelda mõnele seigale seoses Lennaga, millest poleks juba varem kuskil avalikkuses räägitud. See ülesanne osutus maru keeruliseks, sest tegelikult on Lenna ju viimased kümme aastat kogu aeg avalikkuse tähelepanu keskel viibinud ja värvikamad või olulisemad seigad on ilmselt juba ammu korduvalt lahti räägitud. Lisaks on Lenna niivõrd siiras inimene, et täpselt selline, milline ta paistab kas mõnes telesaates või millise mulje ta jätab ajaleheveergudel, peegeldabki tema tõelist olemust - armas, hea, südamega oma asja ajamas.
Üks asi, mida aga ilmselt ei saa kunagi tema puhul liiga palju rõhutada on see, kui andekas muusik ta on. Ma ilmselt pole kohanud kedagi teist, kellel oleks nii nüansirikas hääl. Ta on võimeline sama kvaliteetselt ja põnevalt esitama käredat metal'it ja malbet Epliku-indie't. Pluss veel see, et üle tema huulte ei lipsa kunagi mitte ühtegi musta nooti, sest tal on absoluutne kuulmine.
Eks Lenna ole aastatega kindlasti asjalikumaks muutunud ja kindlasti on seda süvendanud ka hiljutine emaks saamine, aga samas usun ma, et ta ei mineta kunagi seda endale nii omast ulakat plikatirtsu enda sees, kes armastab pisarateni naeru lagistada (väga lennalik muide, et kui ta naerab, siis pisarad voolavad), kes ei jää ka kõige uskumatumates olukordades hätta ja kelle hing otsib ikka ja jälle uusi seiklusi.
