Lenna ja Vaiko Epliku "Rapuntsel" on kogu Eesti Laulu ja Eurovisioni trallis olnud peaaegu ainus lugu, mis mind kunagi kuidagi puudutanud on. Puudutanud häbematult häbematutest kohtadest. Siidiste sõrmeotstega hellitav ülev pop-oopus geniaalse meloodia ja produtseeringuga, mis mikserdas ühtekokku Motowni tüdrukutebändid, northern soul`i ja 60ndate garaažiroki. Nii nagu Vaiko Eplikult muidugi ka ootaks. Et aga ükski artist ei taha, et tema minevikku nagu nätsu sisse kinni jäädakse, räägiks sestap ikka "Teisest".
Nõutuks teeb see plaat mind. Põhiline muusika ja sõnade autor on Mihkel Raud, kes pole teadupärast mingi papist poiss. Garaaži-soul on liikunud konkreetse ütlemisega jalg-monitoril roki suunas, mis on nii raadiote A-listi- kui ka laulukonkursisõbralik. Vaat et rohkemgi kui eelmine album. Ja see mind nõutuks teebki. Need lood libisevad liiga lihtsalt must üle. Staadioni kitarripopirokk ("Maailma serva peal"), popfolk ("Vabaduselauluke") ja nõrguke kitarrisõrmitsemine ("Tuul") on justkui mingi manuaali järgi kokku pandud. Nagu Ikea mööbel. Viks ja viisakas, korraga eri maitseid rahuldav ja kenasti pakendatud. Sa võtad selle, sest see on turvaline, aga täit rõõmust röökimist selle peale ei tule. Kahju on natuke, et üks minu lemmikpoeete Eestis, Jürgen Rooste (kahe laulu sõnade autor), pole siin ette keeranud oma vihmas ekslevat naturalistlikku "autostraadade bluusi" nägu. "Vabaduselauluke" ja "Öö" on küll toredad, aga veidi liiga ümmargused ja salmikulikud õhkamised.
Plaadi lõpetavad kaks remiksi DJ Criticali ja Sander Mölderi poolt. Viimane neist kindlasti huvitavam oma murtud biitide ja tükeldatud vokaalidega. Öiselt külm ja karge klaasikildude klirin ning äraolev trippimine teevad sellest plaadi parima osa. Vähemalt minu jaoks. 5/10
